Äratame selle pikas unes olnud blogi siis taas üles. Vaja vaid mõned olulised asjad enne meelde tuletada ja uued reeglid läbi töötada, kuid ma loodan sellega ikka hakkama saada.
Ma polnud nüüd pea 4 aastat ei kudunud ega heegeldanud. Lõngad seisid kastides ilusasti töötoas ootel. Vahel libises pilk üle, kuid isegi kiusatust ei tekkinud. Selline tunne oli, et käsitööst on küllastus tekkinud. Pausi ajal hoopis lugesin palju, kuid lugemiselamuste elavat edasiandjat minust ei ole, seetõttu pole ka siia midagi ilmunud.
Nüüd jaanuaris, kui vardad ja lõnga mehe sokkide jaoks välja otsisin (ta nimelt arvas, et oleks uusi vaja) täitus mu hing sellise sooja rahuloluga. Nagu oleks ajas tagasi läinud, esialgu vaikselt krigisedes nagu roostes mootor ja siis mida ring edasi, seda nobedamalt ja lõbusamalt. Kuna mul oli parasjagu puhkus, siis sai ilma südametunnistuse piinadeta diivaninurgas kududa. Minu hämmastuseks valmisid need nr. 47 sokid ootamatult kiiresti. Kuid mitte nii suureks üllatuseks oli see, et nüüd arvas ka poeg, et tema sokid on väikseks jäänud ja vaja ka uusi.
See teine sokipaar edeneb juba palju aeglasemalt. Sellel on mitu põhjust: esiteks käin ma jälle tööl, teiseks oli mul vaja lapsel lasta lõngu valida ja mustrisoovi küsida ning kolmandaks olen ma neid sokke juba päris palju harutanud. Kuid isegi kohati igapäevane harutamine ei ole kuduisu ära võtnud.
Järgmise korrani ja siis loodetavasti juba piltidega postitusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar