Püüan siin ühe jaanuaris saanud sokipaari loo ka kirja panna.
Poja sokkide lugu algab sellest, kui istusin diivanil ja kudusin mehele sokke. Noorhärra piilus ja piilus ning küsis siis äkki: „Issi, kas sulle meeldivad need sokid, mida emme koob?“. Mis kummaline küsimus?!? Selle taga on midagi rohkemat kui esialgu paistab. Ma hakkasin siis vaikselt uurima ja sain teada, et kui issile tema sokid ei sobi, siis võtab poja need väga hea meelega endale :D
Andsin lapsele lubaduse, et kui issi sokid valmis, siis koon temale ka sokid. Nagu ikka iga kudumiga lapsele juba olnud on, teen ma ühe väga suure vea. Nimelt ma küsin, milline see tulemus olema peab ;) Oijah, siis hakkavad soovid pihta: on sul musta lõnga? On seda palju? Ainult musta ei taha, mis sul veel on? Kas nendest malelaua mustrit ka saab teha? Kas kand võib must olla?
Enamus soovidest said vast ka rahuldatud, kuid pean siia üles kirjutama, et tulevikus meelde jääks: loo säärele rohkem silmuseid, sest lapsel on väga kõrge jalg ja muidu sealt jääb muster kiskuma. Piltidelt on see mustri tihedus ka korralikult näha. Pärast pesu venis veidi, aga tulevikus peab seda arvesse võtma.
Natuke pilte ikka ka ;)
Lõnga jäi täpselt nii palju alles. Vahepeal oli ikka tunne, et ei jätku.
Siin on see mustri kiskumine ka näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar