Viguriga vipiline veebruar.

 Veebruaris olid Mustrimaailma foorumis 2 toredat teemat:

1) Vallatu veebruar

2) VIP klubi salakudumine Moemutt

Need kaks teemat suutsin mina ühte kudumisse kokku sobitada.

See kudumine oli lõbus, aga samas ka peamurdmist vajav. Põhjuseks polnud aga mitte keeruline muster (ma armastan kirjamist), vaid probleemid lõngadega. Nimelt olin ma endale lubanud, et koon kodustest varudest. Neid ju peaks veel piisavalt olema ;) 

Algus hea lihtne ja tundus, et tuleb igast lõngatoonist välja. Plaan oli must soonik kududa nii alguses kui lõpus, aga võta sa näpust. Poole peale jõuudes selgus, et punast lõnga kipub napiks jääma. Sukeldusin oma lõngakarpidesse ja suureks rõõmuks leidsin veel ühe punase Drops Alaska, mis Harvest Moon kampsunist üle oli jäänud. Nüüd sain rahulikult kudumist jätkata kuni jõudsin viimase soonik7ni. 4 ringi ja must lõng otsas, mida nüüd teha?  Väikesed arvutused ja proovimised (proovisin ka teist toooni musta, aga see ei jäänud ilus) ning otsustasin punase lõnga kasuks.

Kirju kudumi juures ei pääse kuidagi otste peitmisest :D Mulle meeldib otsi peita värvide järjekorras, et esmalt kõik mustad, siis valged, jne.

Kohe näha, mis kudumiga tegu ;)

Pärast aurutamist nägi minu lõpptulem välja selline: 

Korra proovisin teist kaela ka, kuid 18 soojakraadi juures tundus see kuidagi täiesti valel kohal olevat.

Selle kudumi juures aitasid mind 3,5 mm Addi ringvardad. Kokku kaalub kudum 147 grammi.

Kohtumiseni ...

Poolikud

 Mõtlesin, et panen siia oma poolikud ka kirja, et äkki motiveerib neid kiiremini lõpetama :D

Kõige pikemat aega on mul käsil suvise pitskampsuni kudumine. Uus suvi ju varsti tulekul ja seda oleks kindlasti mõnus kanda.

Teine poolik on veidi jahedamate ilmade jaoks pullover lõngast Cotton Merino.

Viimane poolik on kõige hiljem alustatud, aga kõige kaugemal. Natuke veel ja siis saab teda kogu oma ilus presenteerida.

Järgmine postitus siis loodetavasti juba ühest valmis kudumist;)

Kevadine pühapäev

 Imelist ilma ei saa kasutamata jätta. Seega hommikul pool kaheksa autosse ja start.

Tee oli peaaegu ainult meie päralt.

Linnake, kuhu me saabusime on Bad Münstereifel. Linnamüüriga ümbritsetud vanalinnaga, milles toredad kitsad tänavad. Hommikul olid enamus tänavaid veel inimtühjad.

Üks linnamüüri väravatest.

Ja osaliselt saab linnamüüri peal ka kõndida ning vaadet nautida.

Hommikul veel inimtühi, lõuna ajal nägi juba korralikku sagimist selle peal.

Vaade müürilt alla linnale.

Linnamüüri sees olev laskeava

Stiftskirche, 1054 ehitatud.

1932. aastal on selle maja peal juba sõnum, mis kehtib ka praegusel keerulisel ajal imehästi.

Tore purskkaev, mis veel kahjuks ei töötanud.

Lugemishuvilistele oli linnas ka raamatukapp.

Vanalinnast voolab läbi jõgi Erft.

Siit peaks vesi alla voolama :)

Linna sisse voolav jõgi.

Esimesed päikeselised õied olid ka ennast näitamas.

Poja sokid

 Püüan siin ühe jaanuaris saanud sokipaari loo ka kirja panna.

Poja sokkide lugu algab sellest, kui istusin diivanil ja kudusin mehele sokke. Noorhärra piilus ja piilus ning küsis siis äkki: „Issi, kas sulle meeldivad need sokid, mida emme koob?“. Mis kummaline küsimus?!? Selle taga on midagi rohkemat kui esialgu paistab. Ma hakkasin siis vaikselt uurima ja sain teada, et kui issile tema sokid ei sobi, siis võtab poja need väga hea meelega endale :D 

Andsin lapsele lubaduse, et kui issi sokid valmis, siis koon temale ka sokid. Nagu ikka iga kudumiga lapsele juba olnud on, teen ma ühe väga suure vea. Nimelt ma küsin, milline see tulemus olema peab ;) Oijah, siis hakkavad soovid pihta: on sul musta lõnga? On seda palju? Ainult musta ei taha, mis sul veel on? Kas nendest malelaua mustrit ka saab teha? Kas kand võib must olla? 

Enamus soovidest said vast ka rahuldatud, kuid pean siia üles kirjutama, et tulevikus meelde jääks: loo säärele rohkem silmuseid, sest lapsel on väga kõrge jalg ja muidu sealt jääb muster kiskuma. Piltidelt on see mustri tihedus ka korralikult näha. Pärast pesu venis veidi, aga tulevikus peab seda arvesse võtma.

Natuke pilte ikka ka ;)

Lõnga jäi täpselt nii palju alles. Vahepeal oli ikka tunne, et ei jätku.

Siin on see mustri kiskumine ka näha. 

Prügist saagu kunst

 Lapsel oli koolis kohustuslik projekt „Prügist kunst“. Kuna kooli ju koolimajas ei toimu ja lapsed kõik koduõppel, siis pidi isa osade asjadega pojal abiks olema. Kuid suures laastus oli kõik poja idee. Prügi korjas ise/ küsis naabritelt. Ettekujutus, mis tulema peab oli ka olemas. Näitan teile ka mõningaid pilte, kus on näha teose areng.

Toormaterjal veel töötlemata kujul.

Pudelid on juba aukudega ja lömmis.

Kuumaliimipüstol on oma töö teinud.

Kuna meil kodus kliister puudus, siis sai kogu teos maalriteibiga üle tõmmatud. Pildil laps tööhoos.

Nokamütsiga draakon külgvaates.

Nokamütsiga draakon selja tagant.

Kevadet otsimas

 Käisime perega jalutamas ja otsisime kevadet. Midagi juba leidsime.

Täiesti mõeldamatu oli veel aasta eest, et ühel tavalisel laupäeval on väikese imelise linnakese kaubatänav inimtühi. Kuid see on kahjuks koroona tõttu juba tavaline vaatepilt. Nii kurb. Ja sellel tänaval on imetore pisike lõngapood, kus oleks tahtnud ringi kõndida ja lõnga näppida ning ilmselgelt midagi ka kaasa osta :) Mees küll arvas, et vähemalt on siis põhjus seda linnakest millalgi veel külastada.

Väga vana vesiveski, mis küll enam ei tööta. Silmailu pakub ta sellegipoolest.

Huvitav mitu korda on seda müüri juba lapitud?

Vesiveski kõrvale loodud väike oja kalade vabaks liikumiseks.

Ja lõpuks leidsime jõe äärest ka killukese kevadet.

Mehele kootud sokid said seekord siis sellised. Mustri idee on pärit juhendist On the porch. Kuna aga mehe sokid on 47 suurus, siis lisasin neid mustriridu juurde.

Uus algus

 Äratame selle pikas unes olnud blogi siis taas üles. Vaja vaid mõned olulised asjad enne meelde tuletada ja uued reeglid läbi töötada, kuid ma loodan sellega ikka hakkama saada.

Ma polnud nüüd pea 4 aastat ei kudunud ega heegeldanud. Lõngad seisid kastides ilusasti töötoas ootel. Vahel libises pilk üle, kuid isegi kiusatust ei tekkinud. Selline tunne oli, et käsitööst on küllastus tekkinud. Pausi ajal hoopis lugesin palju, kuid lugemiselamuste elavat edasiandjat minust ei ole, seetõttu pole ka siia midagi ilmunud.

Nüüd jaanuaris, kui vardad ja lõnga mehe sokkide jaoks välja otsisin (ta nimelt arvas, et oleks uusi vaja) täitus mu hing sellise sooja rahuloluga. Nagu oleks ajas tagasi läinud, esialgu vaikselt krigisedes nagu roostes mootor ja siis mida ring edasi, seda nobedamalt ja lõbusamalt. Kuna mul oli parasjagu puhkus, siis sai ilma südametunnistuse piinadeta diivaninurgas kududa. Minu hämmastuseks valmisid need nr. 47 sokid ootamatult kiiresti. Kuid mitte nii suureks üllatuseks oli see, et nüüd arvas ka poeg, et tema sokid on väikseks jäänud ja vaja ka uusi. 

See teine sokipaar edeneb juba palju aeglasemalt. Sellel on mitu põhjust: esiteks käin ma jälle tööl, teiseks oli mul vaja lapsel lasta lõngu valida ja mustrisoovi küsida ning kolmandaks olen ma neid sokke juba päris palju harutanud. Kuid isegi kohati igapäevane harutamine ei ole kuduisu ära võtnud.

Järgmise korrani ja siis loodetavasti juba piltidega postitusega.