Unehiireke

Ma ikka vaatan veel õhates oma imeilusat raamatut "Võluväega mänguasjad". Mul on nii hea meel, et on olemas inimesi, kes oma armastust nii ilusasti raamatuks vormivad ja seda igal leheküljel nautida saab. Sellega kaasneb muidugi ka teine külg, sellise raamatu puhul tahad iga asja sealt ka ise järele proovida.
Ma polnud juba väga tükk aega heegeldanud, aga see raamat tõi mind heegeldamise juurde tagasi. Õnneks oli poja soov ju alguses ka lihtne, see vahva mikrofon, mis ikka vähemalt kord päevas kätte võetakse ja mulle üks etteaste esitatakse ;)
Teiseks projektiks sai siis juba minu enda soovil, see pisikene siidine kevadhiireke. Minul ta nii siidine ei ole, pigem veidi unine nagu ma ise viimasel ajal. Kuid see oli üks imetore heegeldamine.

Sellisel kujul valmis heegeldatuna ja mitte veel üldse hiire kuju omavana, ootasid need oma aega, millal mul tuju ja julgus neid kokku õmmelda peale tuli.
Eilses toredas kuduklubis siis olin lõpuks sellises staadiumis, et nõel ja niit said kõvasti tööd.

Selline oli ta siis eile õhtul. Need kõrvade sees olevad riiderõngad on ikka veel täiesti eraldi olevad üksused ja said alles täna korralikult kõrvade külge õmmeldud.

Kuna ma meie kaubandusvõrgus turvasilmade otsa komistanud ei ole, siis meie maja hiireke sai silmadeks pisikesed mustad pärlid.

Poja leidis hiirele kohe ühe vahva sõbra ka :)

Kui nüüd aus olla, siis ma olen enda üle päris uhke, et sellise nokitsemissega hakkama sain. Loomulikult on paar asja, millega ma just väga rahul ei ole, kuid nendega on võimalik tegeleda ja niimoodi oma tulemust parandada. Selle hiirekese puhul nüüd küll enam mitte, aga kuna järgmine projekt on juba ka tegemisel, siis püüan seal mõnda viga vältida.

Minu jaoks on aga ikka veel üllatav see, kui palju täitmaterjali sellise pisikese loomakese sisse mahub. Hiirekese jaoks kulus mul kokku 10 grammi heegellõnga, kuid valmis hiireke kaalub ise kokku 30 grammi!!!

Ilusat kevade saabumise aega ja järgmise korrani ...