Mida koob üks kogu aeg külmetavate kätega käsitööd harrastav inimene endale varakevadel - ikka kahekordseid kindaid.
Tegelikult algas asi sellest, et minu sõrmed tõesõna külmetavad kogu aeg - olgu siis käes labakud või nahast kindad. Külm hakkab imekiiresti ja siis ei lähe sõrmed veel kaua pärast soojaks tagasi ka. Võrdluseks mu meesperel on kuum veri ja isegi poja väldib kindaid, samal ajal kui mina külmetan.
Teiseks kudumisele õhutavaks asjaoluks oli
Emmaliine oma vahva voodriga sõrmikute kudumise
õpetusega.
Tegemist siis minu elu esimeste sõrmikutega ja nagu juba tavaks on saanud, siis ikka kohe midagi erilist - seekord siis kahekordsed (ehket kudusin valmis 4 kinnast :D).
Lõngaks ikka kõige rohkem sooja andev Dropsi Alpaca (seda lihtsalt oli ka kodus käepärast olemas). Voodriks helehall ja pealmiseks kihiks tumesinise kirju.
Vardad seekord siis 2,5 ja 3,25.
Nikerdamist oli muidugi omajagu ja kui hästi piiluda siis on näha ka koetiheduse muutust kudumise käigus.
Aega võttis, aga valmis ma nad sain. Üks tore idee oli käeseljale ka väike lilleke peale silmata, aga no ma ei ei tea, ei jäänud ilus ja hetkel harutasin selle üles. Mul on veel üks uus idee, aga selleks vajalikud vahendid on kas kadunud või eelmises kodus. Kui üles leian või uued ostan, siis proovin seda teist ideed teostada.
Pildistamise ajaks tuli täna kenasti ka päike piiluma, et mida see "hull" nüüd valmis kudunud on.
Üksi ei ole just lihtne pilte teha, seepärast on kinnas vaid ühes käes pildile pääsenud :P
Keerasin veidi rannet üles, et ikka näha oleks, milliste kinnastega tegu.
Kahekordne alpaka peaks ju nüüd küll soe kinnas olema ja ma väga loodan, et järgmisel talvel ma enam käte külmetamist taluma ei pea.
Ahjaa lõngakulu on selline, et voodri jaoks läks veidi üle poole toki lõnga ja pealmise kihi jaoks õige vähe alla ühe toki lõnga. Kaalumise pean tegema millalgi hiljem.
